võrgupraktika 8. päev

Saabusime 8.30-15.00 lahkusime

Mis on VLSM?
VLSM ehk Muutuva Pikkusega Subnet Mask on vahend IP-aadresside ressursside vähendamiseks alamvõrkudeks põhinedes nende individuaalsetele vajadustele, mitte mingitele võrgu-suuruste reeglitele. IP routing protokollidest toetatud Cisco, OSPF, Dual IS-IS, BGP-4 ja EIGRP poolt nimetatud „klassita” või VLSM teeks.
Vanasti, EGP toetus klasside definitsioonidele ja tegelikult vahetas võrgunumbreid (8, 16 või 32 bit-ised väljad), mitte IP-aadresse(32- bitiseid numberid); RIP ja IGRP vahetasid võrgu ja maski numbreid 32-bitistel väljadel, vahe võrgu numbrite, maski numbrite vahel ja hosti numbrite vahel, eesmärgiks numbrite kokkusaamine, mitte routing protokollida vahetus. Värskemad protokollid (vaata VLSM) kannavad kas prefiksi pikkuseid (järkuvate bittide jada aadressis ) või subnet maski iga aadressiga, kirjeldatud mis osa 32-bitisest väljast on see aadress, millele toimub routing.
Lihtsa näitena võrgu maskist, mis kasutab mitmesuguse pikkusega subnet maske võib leida Cisco ehitusest. Seal on mitmeid switche rakendatavates majades, konfigureeritud koos FDDI ja Etherneti kasutajaliidestega. Ja nummerdatud, et toetada 62 hosti igal switchitud subnet’il; tegelikkuses võibolla 15-30 hosti (printerid, tööjaamad, diski serverid) on füüsiliselt ühendatud üksteise külge. Kuigi paljudel projekteerijatel on samuti ISDN või Frame Relay lingid Home’i ning väike subnet seal. Need kodu-kontorid tavaliselt omavad ühte või mitut ruuterit ja ühte X terminali või tööjaama; neil võib samuti olla üks OC või Macintosh. Kui nii, siis nad on tavaliselt konfigureeritud toetama 6 hosti ja mõnda on konfigureeritud toetama 14’st. Punktist punkti ühendused on tavaliselt tähistamata.
Kasutades „üks suurus sobib kõigile” adresseerimis-skeeme, sellised võib leida RIP’is või IGRP’s, siis kodu kontorid peaksid olema konfigureeritud toetama 62’e hosti ogaüks; kasutades numbreid „punktist punkti” ühendustes, võib hoopis edaspidi liita aadressihulka.
Üks neist konfigureerib ruuteri VLSM’i, konfigureerides ruuterit kasutama ühte protokolli (näiteks OSPF või EIGRP), mis toetab seda, ja konfigureerides subnet maske või mitmeid liideseid ‚IP-aadressi’ liidese alus-käsus. Et kasutada supernet’e, üks peab edasi konfigureerima ‚klassitu IP’ kasutamise teid.

http://www.faqs.org/faqs/cisco-networking-faq/section-37.html ja
http://translate.google.com/#

IP-aadressid
IP-võrgu protokolli järgi on aadressid 32-bitised numbrid. Igale arvutile peab olema kinnistatud kogu võrgus ainulaadne aadress. Kohalikus võrgus, millel pole TCP/IP-ühendust teiste võrkudega, võite need aadressid määrata vastavalt isiklikule eelistusele. Interneti saitide aadressid kinnistab keskne organisatsioon — Võrguteabekeskus (NIC, Network Information Center).
Lugemise hõlbustamiseks jagatakse IP-aadressid neljaks 8-bitiseks numbriks (oktetiks). Näiteks arvuti quark.physics.groucho.edu IP-aadress on 0x954C0C04, mis kirjutatakse tavaliselt punktnotatsioonis 149.76.12.4.
IP-aadressi esimesed oktetid sisaldavad harilikult võrguaadressi ning ülejäänud osa hostiaadressi. Kui te pöördute NIC-i poole IP-aadressi saamiseks, siis ei määrata aadressi mitte igale üksikule hostile, vaid antakse võrguaadress ja lubatakse kinnistada võrgu kõigile hostidele IP-aadressid oma äranägemise järgi.
Olenevalt võrgu suurusest võib aadressi hostiosa olla suurem või väiksem. Eri vajaduste rahuldamiseks on mitmeid võrguklasse, mis kirjeldavad erinevaid
IP-aadresside jaotusviise.

Klass A Hõlmab võrke 1.0.0.0 kuni 127.0.0.0. Võrguaadress sisaldub esimeses oktetis. Klassis A on hostiosa 24-bitine, võimaldades nummerdada ligi 1,6 miljonit hosti.

Klass B Hõlmab võrke 128.0.0.0 kuni 191.255.0.0. Võrguaadress on kahes esimeses oktetis. Klassis B võib-olla kuni 16320 võrku, igas 65024 hosti.

Klass C Hõlmab võrke vahemikus 192.0.0.0 kuni 223.255.255.0, kus võrguaadress on kolmes esimeses oktetis. See võimaldab adresseerida ligi 2 miljonit võrku, igas kuni 254 hosti.

Klassid D, E ja F Aadressid, mis langevad vahemikku 224.0.0.0 kuni 254.0.0.0. Need on kas eksperimentaalsed või reserveeritud kasutamiseks tulevikus ning ei täpsusta ühtegi võrku.

Eelmise näite juurde naastes näeme, et arvuti quark aadress 149.76.12.4 vastab hostile 12.4 ja klassi B võrgule 149.76.0.0.

Võib-olla märkasite, et ülaltoodud loendis polnud hostiosa igale oktetile kõiki võimalikke väärtusi lubatud. Seda seetõttu, et 0-dest ja 255-test koosnevad hostiaadressid on reserveeritud erieesmärkideks. Nullise hostiosaga aadress vastab jooksva asukoha võrgule ja ühtedest koosnev hostiaadress on leviaadressiks (st vastab samaaegselt selle võrgu kõigile hostidele). Nii näiteks pole 149.76.255.255 ühegi hosti aadress, samas aga vastab kõigile hostidele võrgus 149.76.0.0.
On veel kaks reserveeritud võrguaadressi — 0.0.0.0 ja 127.0.0.0. Esimest kutsutakse vaikemarsruudiks ja teist tagastusaadressiks.
Võrk 127.0.0.0 on reserveeritud teie hostiga seotud kohalikuks IP-liikluseks. Tavaliselt kinnistatakse aadress 127.0.0.1 teie arvutis spetsiaalliidesele (nn tagastusliidesele), mis toimib suletud ringina. Iga tagastusliidesele saadetud IP-pakett tagastatakse, nagu oleks ta just saabunud mõnest võrgust. See lubab arendada ja testida võrgutarkvara tegelikult võrku kasutamata. Teine kasulik rakendus on võimalus kasutada võrgutarkvara autonoomses hostis. See polegi nii haruldane kui esialgu paistab. Näiteks paljudel UUCP-saitidel pole IP-ühendust, aga nad soovivad sellest hoolimata käivitada uudisesüsteemi INN. Korralikuks tööks Linuxis vajab INN tagastusliidest.

http://www.ise.ee/cdrom/cd2/linux/ptk9.htm